suissesse

pilt tehtud tagasituleku puhul tehtud peol, vastaskaldal on Évian. pärast kunagi saab sellest peost veel pilte, hetkel on mul ainult see

aga ma leian et see vaade pole üldse halb ^^

eks ma tagasi olles (või varem?) kirjuta raudselt pikemalt, aga siit siis minu viimase 6 päeva tegevused:

- festivalil Moby, Placebo, Rodrigo y Gabriela, Fatboy Slim’i, Ska-P, Amy MacDonald ja Kaiser Chiefs’i  nautimine

- üllatuspidu

- järve ääres peo pidamine

- mitte ühelgi hommikul teadmine, kus sellel öösel magada, aga ikkagi sattuda kuhugi, kus on hea soe pehme ja mugav

- ööd läbi Ivana juttu vestmine

- loici nägemine

- basseinis ujumine

- päevitamine

- hästi söömine

- veini joomine

ühesõnaga tervisi muinasjutulisest Šveitsist saadab teile teie oma Mann:

ehk siis viimane postitus sellesse blogisse I guess.. emal oli hea mõte kõik välja printida ja ära köita, jääks vähemalt ilus & täpne mälestus ja kui wordpress pange paneb, on vähemalt paberköitjal olemas. eks näis.

bussisõit oli tore, sest mul olid Erika ja Mari ja Birgid ja Iiri ja Kerttu ja Sander ja teised, kes seltskonnast läbi käisid. rutiin oli umbes nii – magad kaks tundi ja siis passid üleval ja räägid lolli juttu kaks tundi ja siis magad pool tundi ja siis sööd küpsist/mäkki/võikut/küpsist/krõpsu ja siis magad jälle veits ja siis ärkad üles ja räägid lolli juttu ja siis sööd jälle ja siis magad. mingi hetk jõudsime Lätti kuhu olid vastu tulnud Jaanika ja Laura ja Roland ja toonud eesti sööki. selveri kartulisalat maitses sama halvasti, nagu alati aga see oli ju SELVERI kartulisalat seega sõin ikkagi.. mingi hetk jõudsime Eesti piirile ja ei läinudki laulu lahti, aga pilku ei saanud aknalt ära – kuigi olime sõitnud läbi Leedu ja Läti oli ikkagi EESTI nii eesti. jõudsime Pärnusse Härma kaubahoovi kus pool rahvast läks maha. Erikaga väljusime ka bussist ja Erika hakkas nutma, see oli nii naljakas (“VAAAATA KUI KOLEEEE ON EESTI vaata mis POED siin on – õli- ja rehvivahetus, SAKSA JALATSID, ou mai gaaaaaaaaaaad”) ja kurb samal ajal, poetasin isegi mõne pisara.. Tallinnasse sõit käis nii kiiresti ja ma ÜLDSE ei tahtnud ja hirm oli sees ja teadmatus ja kõik. no siis andis tõesti tunda, et 11 kuud pole seal olnud. polnud õrna aimugi, mis toimuma hakkab.. kujutasin enda kohalejõudmist ette umbes nii – perekond vastas, lähen nendega koju sööma ja siis helistan sõpradele umbes et “jou mis teete, ma Eestis” ja siis kõik vastavad et “sry mai saa täna välja tulla, mul homme töö..”. kartsin nii väga, aga kõik see oli alusetu!

hüppan siis bussist maha ja kallistan ema-isa-venda ja viin kohvrid autosse. Mari-Liis oli mulle enne helistanud, et “OOTA MIND ÄRA MA TULEN KA SULLE VASTU KOOS INGRIDIGA” seega ma ütlesin vanematele et ma ei saa veel koju tulla, pean Mari-Liisi ja Ingridit ootama.. Tõnn ütles selle peale et “kuule ma viin su nende juurde, nad on lindamäel” ja viis mind kättpidi sinna. olime peaaegu kohal kui Tõnn ütles et “oota ma võtan sul käest kinni ja tõstan selle üles, niimoodi kõik näevad et sa tuled” ja ma ei saanud üldse aru kes on need kõik. järsku nägin seltskonda inimesi kes kõik peitsid ennast ühe suure lina taha.. lina peal oli kirjas “TŠAU MANN”. jõudsin siis selle lina juurde ja ma ei näind kedagi ja järsku ütlesin umbes “OU MAI GAAD tulge välja ma ju ei näe teid” ja siis jooksid KÕIK lina tagant välja ja ma luban, et põhimõtteliselt KÕIK mu sõbrad olid seal koos ja šampused tehti lahti ja karjuti TŠAU MANN ja ma olin jumala šokis… ma poleks elus midagi sellist oodanud. terve aeg kartsin ma, et kõik on ära unustanud mu tuleku ja et mul pole Eestisse jõudes enam kedagi alles aga ma ei oleks saanud rohkem eksida.. veetsin siis nendega paar minutit ja läksin korra kodust läbi ja sõin (JA MU UUS ELUTUBA ON NII ILUS JA KODU ON NII KODUNE!) ja läksin tagasi. ajasime juttu ja jõime veini ja läksime edasi Protesti, kus polnud ka mitte midagi muutunud. ajasime seal veel juttu ja siis mingi hetk lõi see kahenädalane magamatus välja ja otsustasime Mari-Liisiga Staapi minna burksi ja sibularõngaid sööma ja siis koju magama.

järgmine päev ärkasin selle peale, et ema tuli mu tuppa lausega “kuule, üks poiss ootab sind allkorrusel, ta nimi on Sten Juur”. ühesõnaga meeldiv üllatusvisiit Steni poolt. läksime tema ja Mari-Liisiga Tai Pan’i sööma ja pärast koju ja siis linna tagasi. õilis plaan oli olla kodus kella üheks, aga kuna ööd on valged siis kadus ajataju ja jaurasime Protestis kella neljani väga paljude tuttavatega ja tegime Hansu, Mari-Liisi, Grete ja Karliga photoshooti Rotermanni kvartalis kella viieni vähemalt. otsustasime see öö burgerit mitte süüa ja sõitsime taksoga koju.

täna käisin JÄLLE Mari-Liisiga Tai Pan’is ja pärast läksin linna. istusime poistekambaga pargis ja siis läksime Hella Hunti kus nägin oi-kui-palju tuttavaid ja siis liikusime edasi Protesti – mina sealjuures Markuse kukil, sest mul olid kingad katki läinud – kuhu sisse me ei läinud, sest oleks pidanud pileti eest maksma. jaurasime mõnda aega seal ees ja siis viis Ragnar mind ja Tõnni oma autoga mäkki sööma. istusin tagaistmel ja kõlaritest-supakatest kõlas Bloc Party – Flux ja sõitsime mööda tühja Sõpruse puiesteed ja tuli seesama tunne, mis Šveitsis kestis aasta aega järjest – ELU ON ILUS. ma ei tea, miks ma nii väga kartsin tagasitulekut, asi polnud absoluutselt nii hull nagu YFU oli kirjeldanud. aga äkki erand kinnitab reeglit? see suvi on juba praegu, pärast kolme päeva Eestis, vähemalt nii hea, kui oli eelmine, puudu on ainult JOONATAN (kes tuleb ka varsti Eestisse külla.. at least I hope so). ja kahe nädala pärast lähen Šveitsi tagasi ja siis näen veelkorra enda teisi kullakalleid ja siis on aeg tõsiseks hakata..

igatahes, võib-olla on mul kunagi hiljem veel tahtmine siia kirjutada midagi vahetusaastaga seoses ja võib-olla mitte. kokkuvõtteks nii palju et… MINGE VAHETUSAASTALE ŠVEITSI! :D

järgnev postitus on kirjutatud bussist tagasisõites, nüüd olen juba Eestis. Eestisse jõudmisest kirjutan veits hiljem

üritasin blogida umbes 45minutit pärast sõpradele head aega ütlemist rongis teel Baselisse, aga nüüd, veits väiksemate emotsioonidega seda üle lugedes, otsustasin uuesti kirjutada. kui hostema rongijaama viis, nägin kohe kogu kampa mind ootamas. oleks nii väga tahtnud midagi öelda, aga üldse ei osanud – täpselt nagu Eestist lahkudes – seisime perrooni peal ringis ja rääkisime suvalist small-talki ja üks hetk vaatan kella ja siis oli OUFAKK, sest kell oli 17:39 ja kell 17:41 pidi rong minema. ja siis tuligi see teadaanne et “entrée de l’ICN pour Yverdon-les-Bains, Neuchâtel, Delémont, Bâle” ja ma pidin kähku kõiki kallistama hakkama ja Virginie ja Ivana hakkasid nutma ja mina ei suutnud valada ühtki pisarat. kõik käis nii kähku ja Loic tassis mu kohvri rongi ja andis mulle kirja ja läks maha tagasi ja siis ma seisin seal ukse ees ja see oli veel lahti ja siis jõudis kohale Alex kes jooksis kähku rongiukse juurde ja tegi põsemusi ja siis rongiülem väljas vilistas ja uksed läksid kinni ja ma vaatasin ja ei nutnud ja siis hakkas rong sõitma ja siis mingi hetk ma enam oma sõpru ei näinud ja siis ma hakkasin nutma. sellist tunnet pole varem elus tundnud, nii raske pole varem mitte kunagi olnud, kogu see lõputeema jõudis kohale – ja nüüd ongi läbi, ja nüüd ma enam ei ela Šveitsis ja mitte kunagi pole enam mitte miski samamoodi. põlved läksid nõrgaks ja ma langesin sinna ukse ette maha ja hirmutasin arvatavasti oma hüsteerilise nutmise-karjumisega seda naist kes kohtade puudumise tõttu ka uste juures ootas. kõige hullem oli see, et ma üritasin nii väga lõpetada, aga ma ei suutnud. olin seal põlvili maas ja nutsin nutsin nutsin kui mingi hetk tuli meelde, et jätsin ju kogu oma pagasi vagunisse keset vahekäiku. läksin siis vaguni poole ja nägin, et mu pagas oli blokkinud vaguniukse ühesõnaga kõik vagunis olevad inimesed kuulsid kõike ja vaatasid mind imeliku pilguga. istusin siis vaikselt maha ja üritasin maha rahuneda ja täitsa õnnestus.. selle hetkeni kuni ma otsustasin hakata lugema seda raamatut, mis nad mulle kambaga kinkisid (“nos pires fêtes foireuses” ehk siis “meie ilgelt rajud peod” vms) ja seda kirja mis Loic kirjutas. siis hakkas uuesti pihta ja kestis enam-vähem kuni Baselini välja. Virginie saatis mingi hetk sõnumi “reviens!” ehk siis “tule tagasi” ja ma kirjutasin vastu ühe sõnumi mis käis kõigi mu sõprade kohta ja mida ma ei jõudnud neile päriselus rongijaamas öelda, umbes et aitäh kõige eest ja muud sellist. vastu sain kõne Loic’ilt ja sms’i Ivana’lt. nad olevat pärast minu minekut läinud järve äärde ja keegi polnud ühtki sõna öelnud ja siis olevat ma selle SMSi saatnud ja siis olevat kõik otsustanud, et parem mõte on koju minna. mingi hetk tuli üks Austria vahetusõpilane ka rongi peale ja siis muljetasime natuke ja siis polnud enam aega kurvastada sest mõlemal oli vaja Baselis vähemalt 50 kilo pagasit vedada kohtumispunkti ja see polnud üldse mitte kerge, sest mu käed olid juba selleks hetkeks villis. mingi hetk võtsime öörongi ja nii kurb oli vaadata, kuidas Birgid Livio’le pidi tsau ütlema ja nemad ka ei tea, kuna üksteist uuesti näevad.. istusime rongi maha ja siis mingi hetk olime juba Saksamaa pinnal ja siis korgiti pudelid lahti ja magama ei mindud enne kella viite hommikul. äratus oli kell seitse ja siis mindi bussi peale ja siis mindi Werbellinsee-sse YFU viimasesse laagrisse. vähese une tõttu möödus kogu päev kuidugi uduselt ja normaalselt nagu magada ei saanudki, sest kogu aeg oli midagi teha aga kogu aeg oli nii kurb ja ma ei tea. olime kõik kuulnud, et YES on elu parim laager ja nii kõva vahetusaasta lõpp ja veits nagu oligi, aga mitte NII hea kui räägitud oli. kahju, aga eks see oli veits meie enda süü ka, et ei viitsinud eriti social mutte mängida. täna, 30 juuni hommikul kell kuus hakkasime eesti poole sõitma. nüüdseks on kell 22 ja sõitnud oleme 14 tundi ja 22 tundi on veel ees.. eks näis, kas üle elame.

pidu tehtud, kohver pakitud, tuba tühi, minekuvalmis – nüüd on lihtsalt vaja OODATA. oodata et minna rongijaama ja siis hüvasti jätma hakata.. osadega paariks nädalaks, osadega ei-tea-kui-kauaks (seal hulgas ka Loic). ei teagi, kas ma täna nutma hakkan? kas see on õigustatud üldse kui ma tegelikult varsti tagasi tulen? Berliini minna ei taha, tahaks otse koju tulla või siis kohvri uuesti lahti pakkida ja siia jääda. hullult imelik tunne on, siuke üksildane vms, raske kirjeldada. selline tunne, et tahaks Birgidit ja Birgitit näha sest nemad saavad kõige paremini aru, mis toimub ja kui väga see segadusse ajab ja neid nähes tuleb see tunne, et MA EI OLE AINUS, kes jätab maha kallimast kallimad inimesed, ma ei ole ainus kelle süda on kahel maal korraga, ma ei ole ainus kes ei tea kus tema koht tegelikult on.. draamatiline, aga tõsi. minge ise vahetusõpilaseks ja küll näete, et muutute aasta lõpus filosoofiakunnideks.

et lõpetada veits positiivsemal noodil, panen eilsest peost pilte. pidu oli super, aga mida muud olekski võind oodata?

pakkida kohvreid või kirjutada blogi? kirjutada blogi. sest ma tean, et kohvrit pakkima hakates jõuab äraminek kohale.. ja ma ei ole veel valmis. tõesti ei ole.

viimased päevad on olnud nii, NII idüllilised! istun oma läpakaga kodus diivani peal, kuulan muusikat ja kui tuleb tuju, helistan Virginie’le või Vincent’ile või Loic’ile või ükskõik kellele ja kutsun külla. istume kella kolmeni hommikul mu elutoas ja joome veini, ajame juttu ja naerame ja kui mingi hetk tuleb tahtmine magama minna, siis kõik haaravad laua pealt kaasa pudelid-krõpsupakid-prahi ja viivad kööki ja küsivad, et kas meil mingi spets koht alumiiniumi jaoks või võib kõik prügikasti panna.. Eestiga võrrelda ei anna. järgmine hommik teeme kõik koos süüa ja sööme õues laua taga, ära minnakse siis, kui on kohustusi ja kui kohustusi pole, chillitakse kuni järgmise õhtuni kui jälle pidu pihta hakkab. vahel jään päeval üksi ka, siis räägin Joonataniga päev otsa Skype-s mittemillestki, näiteks eile panin läppari köögilaua peale ja ta vaatas kuidas ma pitsat tegin ja hiljem kuidas ma pead pesin :p ja siis mingi hetk on jälle külalised ukse taga ja kõik kordub ja see on NII hea! mulle ikka nii meeldib üksi elada.. või pigem võiks öelda et mulle meeldib elada ilma hostvanemateta nende majas :D

ja kui täna asjad pakitud saan ja toa enam-vähem tühjaks tehtud, siis saab veel täna õhtul ka rahulikku pidu ja homme õhtul niikuinii :)

ma ei usu, et ma rohkem Šveitsis olles kirjutan..

pole üldse kaugel enam siit ära minek, kojujõudmine siiski veel – 5 päeva äraminekuni, kojujõudmiseni 10 või 11, ei teagi.. mõnes mõttes tahaks juba kodus olla, mõnes mõttes ei taha üldse ära minna, mõnes mõttes tahaks üldse kuhugi edasi minna, uus linn uus kool uued inimesed – sest life can always start over new.

põrutav sündmus! nägin KRISTIT! tegi isaga roadtrippi ja üks ilus reedene pärastlõuna kohtusime Lausanne’is ja jõime vaateplatvormil veini. some things will never change.

viimane koolipäev oli eelmine kolmapäev. ma ei olnud sellele üldse mõelnud, teadsin küll et kool läbi saab aga ei mõelnud et see on ju VIIMANE päev KOOLIS nende INIMESTEGA. rongi peal lugesin ajalehti ja kui loetud said siis vaatasin aknast välja ja kuulasin muusikat ja järsku jõudis kohale et nüüd hakkab kõik muutuma.. mitte kunagi enam pole sama rutiini. mitte kunagi enam ei sõida rongiga Morges’i, et saada kokku Ivana ja Audrey’ga ja võtta buss ja sõita kooli ja jutustada mis vahepeal elus juhtunud on, mitte kunagi ei lebota enam Gymnase de Morges ees päikse käes, mitte kunagi enam ei söö ühtki Novae võileiba ega Caféteria pizzat, mitte kunagi enam ei ole ühtki prantsuse keele tundi Dyens’iga jnejne.. suutsin vaevu pisaraid valla hoida, aga kui Morges’i jõudes Ivana’t nägin puhkesin vastu tahtmist nutma ja ei suutnud öelda ühtki sõna. Ivana ei saanud aru, mis mul viga on ja kartis et midagi on valesti, aga kui ma lõpuks suutsin hüsteerilise nutmise vahele öelda “c’est le dernier jour” (viimane päev) siis sai ta pihta. lohutada ta mind ei osanud (kes olekski osanud?) ja ei olnudki vaja, sest ma rahunesin suhteliselt kiiresti maha. üldiselt oli see üks tore päev ja koolist ära minna oli tõesti kurb.. läksime järve äärde, heietasime veits ja siis iga roju oma koju.

neljapäeva hilise hommikupooliku ja pärastlõuna veetsin Ivanaga Lausanne’is veits shopates ja õhtul oli suur klassipidu samas kohas, kus eelmine kord – Monnaz. pidu oli eelmisest korrast nii erinev. seekord oli see ikka räme LÄBU, vähemalt neli inimest oksendasid (kõik klassi nohikud põhimõtteliselt) ja õlle oli maas ja riiete peal ja kui ma ei eksi, siis isegi laes. transpordivahendite puudumisel pidime kõik ööseks jääma (kuigi üldse poleks tahtnud tegelt) ja ühtlasi ka (reede) hommikul koristama. mingi aeg varahommikul läksin bussi peale, et jõuda koju õigeks ajaks et öelda hostisale head aega, sest enam me üksteist enne juulikuu lõppu ei näe. jõudsin majja ja Mauricio oli köögiukse peal ja ütles mulle lihtsalt “trop tard..” ehk siis liiga hilja. mõtlesin et FAKK! ja helistasin kähku hostidele, kes polnud õnneks kaugel ja pöörasid otsa ringi. ütlesime siis oma head aegad ja hostid läksid La Sage’i mägimajakesse puhkusele ja Mauricio läks Saksamaale ja temale ütlesin ka head aega… aga tema puhul ma tõesti ei tea, kuna ma teda uuesti näen, väga võimalik, et mitte kunagi. igatahes jäin üksi ja läksin otse magama, et õhtuks veits jõudu koguda, kavas oli õhtusöök klassijuhata juures. panin äratuse kella 16:30’ks, ärkasin kell 17:30. õhtusöögil pidin olema kell 19:00. kui te arvate, et poolteist tundi on piisav aeg et jõuda punktist A Šveitsi maakohas punkti B Lausanne’is, siis te eksite. pesin kõigepealt juuksed suitsu- ja õllehaisust puhtaks ja siis mõtlesin edasisele tegutsemisplaanile. Morges’i ühistranspordiga jõuda oli võimatu, seega panin kähku riidesse ja läksin tee äärde ja pöial püsti. umbes viies auto võttis peale, uus ilus mersu ja viis mind Morges’i rongijaama. mõtlesin et krt, peaks ju mingit külakosti ka ostma ja läksin raha välja võtma ja päeva parim avastus – raha pole. mõtlen, et mis seal ikka, hea kui üldse ühes tükis kohale jõuan. jõuan Lausanne’i 10 minutit enne seitset ja jooksen turismipunkti, et küsida mis trolli või bussiga ma minema pean. info käes, jooksen bussi ja helistan klassijuhatajale (kelle numbri ma paar minutit enne seitset Ivana’lt sms-iga saanud olin). jõuan kohale, jakki seljast ära võttes tunnen KALALÕHNA. mõtlen et eii, eiiii, paluuuuuuuun.. aga ma ei öelnud midagi. tegin vaprat nägu ja sõin kala ära (õnneks oli see eelroog, põhiroog oli kana). arutasime kommunismi, kirjandust, geopoliitikat ja rahvusvahelisi konflikte. suutsin endast jätta intelligentse inimese mulje isegi laialiläinud ripsmetuššiga ja mitte just parimate valitud riietega.. kümne paiku õhtul lahkusin ja sõitsin Morges’i, kus võttis mind peale Virginie & co et tulla minu poole rahulikku õhtupoolikut veetma.

nüüd on juba laupäev ja ma kuulan üksi klassikalist muusikat täisvõimsusel ja emme kandis söögiraha üle ja ma lähen ostan süüa ja siis tulevad sõbrad külla ja mingi hetk peaks pakkima kaa… tahaks aja seisma panna. nii kauaks kui ma välja mõtlen, kas ma olen hetkel õnnelik või kurb. ei taha ära minna siit, aga samas kui mõtlen sellele, et KOHEKOHE on Eestis, siis tulevad külmavärinad – heas mõttes muidugi.

Joonatan, tule palun Eestisse tagasi!

eelmine reede tulin filosoofiast tulema ja võtsin rongi Baselisse ja sealt edasi Karlsruhesse. olin otsustanud läpakat mitte kaasa võtta, mis pikemas perspektiivis osutus halvaks mõtteks, sest viietunnise rongisõidu ajal ei ole ainult iPodiga tõesti mitte midagi teha. Karlsruhesse jõudsin kohale enne issit ja Tõnist. neid jälle nähes polnud küll tunnet, nagu 9 kuud näinud poleks, algusest peale oli nii… tavaline tunne :D heas mõttes. eesti keeles enda väljendamisega tekkis alguses veidi raskusi aga lõpuks tuli iseenesest, nii nagu peab. sõitsime siis rendiautoga hotelli, saime toad (esimest korda elus polnud Tõnisega ühes toas! whoah!) ja tegime siis minu omas kohe miitingu ka. issi tegi esimese asjana minu tuppa jõudes lahti veinipudeli ja ühesõnaga 29. mai 2009 jõin ma esimest korda oma isaga veini. üldiselt mööduski nädalavahetus söömise, veinijoomise, lebotamise ja autos muusika kuulamise tähe all (issi võistlust vaatasime ka muidugi) ja see oli täiesti perfektne võtta üheks n-v’ks hoog maha. levi seal kohas ka ei olnud, aga oli wifi, mis välismaailmaga enam-vähem ühenduses hoidis. tagasi Šveitsi sõitsin issi mudelispordisõprade autoga, autobahn’il keskmine kiirus 220 km/h, pidin vaat et issi kingitud veinipudeli juba autos lahti tegema.. eriti tore oli siis, kui juht selleks, et red bulli lahti teha, rooli põlvega keeras… autobahni peal. autoga Šveitsi jõudes ja šveitsi stiili teemärke ja linnasilte nähes tuli küll tunne, et jess, KODUS! mind visati siis Zurichi lennujaama ja võtsin sealt otserongi Morges’i. mõtlen ausõna, et meie Birgitiga võiks kirjutada raamatu “100 moodust vahetusõpilasele kuidas endale rongis tegevust leida, kui sul pole ei läpakat ja iPodil on aku tühi”. seekord korrastasin oma rahakotti, paigutasin asju 3 korda ümber, üritades leida loogikat et “AG-d kasutan ma kõige rohkem seega see peaks olema esimeses kaarditaskus, teisena tuleb pangakaart seega see peaks olema teises kaarditaskus” ja nii edasi.. praktikas ma muidugi neid kunagi õigetele kohtadele ei pane :D lisaks sellele huvitavale tegevusele üritasin ma ennast ilma peeglita meikida – WC oli kogu aeg okupeeritud ja mul meigikotis peeglit pole. lahendus probleemile – peegeldus rongiaknal. veel huvitavaid tegevusi – koti koristamine (leidsin 5 franki!!!), iPodi tagakaane poleerimine, varbaküünte lõikamine, küünte närimine jne.. ma arvan, et kahekesi saaks me rikkaks, Birgit :D

õhtu jätkus Vincent’i juures, kus tegime süüa ja mängisime monopolyt ja vaatasime filmi, rahulik :) pärast viis Virginie meid autoga kodudesse. esmaspäevane päev oli see nädal vaba, miks, seda ma ei tea. pidin Ivana juurde minema ajaloo presentatsiooni tegema, aga olles maha maganud esimese JA viimase bussi, pidi leidma mõne teise variandi. kuna hoste polnud kodus oli selleks ilmselgelt jalgratas. valmistasin end ilusti enne – veendusin, et õues on ilus ilm, tegin läpakas google maps’i lahti õige koha pealt ja panin läpaka kotti, veepudel, kiiver jne. jõuan rattaga oma tänavaotsa ja pööran siis Ivana küla poole kui märkan et OHHOO, täna on ju torm! tuul puhus nii kõvasti (vastutuul, muidugi..) et mäest alla sõites puhus tuul mind peaaegu teelt välja. kohale jõudsin ma poolsurnuna aga õnneks ootasid mind ees Ivana ja Audrey ja suuuuuur kausitäis vahvleid, täpselt nii head kui need mis me vahel kodus teeme. Ivana kodu on ka teistsugune kui kõik teised Šveitsi kodud, veits selline lasnaka korteri kitš ainult et ilusam. perekond 100% serblane siiski :P ajaloo tegemise asemel rääkisime miljon tundi juttu ja kui õhtu käes oli, tuli mõte et äkki ei lähekski koju magama vaid jääks Ivana juurde. mõeldud-tehtud. läksin koju asju võtma ja ühtlasi viisin ratta tagasi (Ivana isa viis ja tõi muidugi :D). sõime ennast oimetuks, tegime veits ajalugu, rääkisime poole hommikuni juttu ja magasime ka paar tundi.

koolinädal iseenesest oli suhteliselt tühi, mitte midagi erilist ei juhtunud. reede hommikul rongiga Morges’i jõudes ostsin esimese asjana ajalehe 24heures ja selle väikse lisa “Formation” mis on siis õpilastele ja üliõpilastele väike teejuht et umbes mida oma eluga peale hakata. tagakaanel oli siis artikkel YFUst ja pilt minust ja Mauriciost ja Peter’ist (YFU prkeelse osa direktor) ja tekst ka. koolis olid kõik vaimustuses ja esimest korda said nad aru kuidas ma siia Šveitsi sattusin vist, paljud ei teadnud et ma üldse mingi organisatsiooniga olen.. ühesõnaga tulemus oli see, et tegin YFUle reklaami – paar inimest isegi lubasid küsida vanematelt, kas nad kedagi järgmine aasta ei taha majutada. :)

nüüd sellel nädalavahetusel pole ma suurt midagi erilist teinud – eile käisime Ericu pool ja sinna läksin ma tingimusel, et Virginie pärast autoga rongijaama viib (sest et sadas nagu oavarrest) aga Virginie jäi magama ja pidin öörongidega seiklema ja hoolimata AG olemasolust maksma selle eest 10 franki. omamoodi naljakas oli, sest sadas tõesõna oavarrest ja koju jõudes sain juustest JA jakis vett välja väänata. magasin kella 12ni hommikul, ärkasin selle peale et pool pere sõitis Baselist kohale. hostõde ja ta kaks last pluss siis üks ameeriklane, Nick, 20aastane vms. seletuseks see, et mu hostõde Chantal käis ka 20 aastat tagasi vahetusaastal USAS. see Nick sündis 2 nädalat enne seda kui Chantal USAst ära läks :D nüüd teeb Nick omakorda “vahetussuve” Chantal’i juures. päris äge mu meelest :) kutt ise on ka suht tore, sümpaatne ja nii edasi, aga tundub et intelligentsi poolest just ei hiilga.. ei tea. õhtul käisime hostõe kontserdil Apples’i kirikus ja pärast jooksin rongi peale, et minna Virginie David Vincent ja Loic’iga piljardit mängima. erakordselt tulime Vincent’iga eelviimase rongiga koju ja siin ma nüüd olen – maja inimesi kohutavalt täis pakitud ja ilma netita.

mis mõttes ainult 18 päeva veel?

õõääää… veel üks asi, mis vahetusaasta mind mõistma on pannud, on see, et miks kõik VÕPid kes blogi pidasid jätsid selle peaaegu pooleli aasta lõpus, tõesti ei ole mingit isu kirjutada. isegi kui niisama netis passin, siis teeks kõike muud enne kui blogiks.. aga ma ei jäta pooleli kuu aega enne lõppu siiski :D

ühesõnaga eelmine nädal oli poolik, sest neljap-reede oli püha mille nimi on Ascension, mis on vist taevaminemispüha, aga ma ei tea ka. kolmapäeva pärastlõuna veetsin Ivanaga Lausanne’is shopates, oleks tahtnud pool Lausanne’i tühjaks osta aga piirdusin minimaalsega. niigi kapp on riietest lookas, hea, et varsti pool ära antud saan (sellest hiljem)! õhtupoolikul sõitsime tagasi Morges’i ja Ivana läks koju ja mina sain kokku Audrey ja Vincent’iga, et liikuda Loici juurde soirée’le. soirée prantsuse keeles on see, mida me Eestis “intelligentseks läbuks” kutsume tavaliselt. laud oli “kaetud” tagaaias, õues oli 26 kraadi vähemalt sooja ja meil oli muusikat ja head dessertveini, no mida veel tahta? alla panen sellest pildi ka. õhtu kulgedes tuli rahvast aina juurde ja kõik olid tuttavad näod ja nii palju nalja sai, et ise ka ei usu. mingi hetk kolisime sisse filmi vaatama, ja seda tegime põhimõtteliselt hommikuni. kui kella seitsme paiku magama jäin, siis panin äratuse kella poole kaheksaks hommikul, aga sajandi sitem päev oli juba alanud (siis ma seda veel ei teadnud) ja sellest hetkest hakkas kõik rappa minema. ärkasin kell 8:20 selle peale, et Loic ütles et mu rong väljub 40 minuti pärast. nimelt oli mu telefon selle ühe pooltunni jooksul TÜHJAKS saanud (kuigi ta mingit suremise märki enne ei ilmutand). ta ei ela absoluutselt rongijaama lähedal (kunagi eelmine kord kirjutasin et elab, aga see oli vale puha, ma lihtsalt ei teadnud :D), seega oli kähku vaja asjad kokku panna, pesus käia ja takso võtta. asi selles, et mul raha üldse ei olnud, seega pidin ma temalt laenama, mida mulle üldiselt teha ei meeldi. õnneks oli rongijaama jõudes väljumiseni veel mõned minutid, kraapisin taksost üle jäänud ja koti põhja visatud mündid kokku ja ostsin pudeli vett ja jääteed, mis olid ühtlasi mu elupäästjad. rongis leidsin endale pingi, kus polnud mitte kedagi, mõtlesin JESS! ja istusin maha, laotasin oma asjad laiali ja tegin nägu, et ma võtan hästi palju ruumi ja panin telefoni laadima. see ei aidanud, sest juba Lausanne’is tuli peale selline inimmass, mida ma pole ENNE üheski rongis näinud ja minu neljase koha peal istus varsti koguni kuus inimest, kellest kaks väikelapsed, kellele rongisõit ei istunud. sellele lisaks astus keegi mu põrandal laadivale telefonile peale – kuidas see juhtus, ma ei tea, sest telefon oli pingi all – ja nüüd on selle esiekraanil lausa KAKS suurt mõra endise ühe asemel! ühesõnaga poolteist tundi kannatasin seda lapsenuttu, mida isegi iPodi kõige valjem helitugevus summutada ei suutnud. ühel ilusal ajahetkel jõudsin Sion’i, kust tuli buss võtta. fakt, millele ma enne mõelnud ei olnud, oli see, et mu hostvanemate mägimajake (kuhu ma teel olin.. ma vist seda ei mainind alguses, aga jep ma läksin väiksesse külakesse et veeta pikk nädalavahetus hostidega) on ju siiski mägimajake ehk siis see on mägedes ehk siis sinna sõitmiseks on Sionist, mis on 500m kõrgusel merepinnast, vaja sõita La Sage’i, mis on 1700m kõrgusel merepinnast. võin kohe öelda, et poolteist tundi und ja pidu eelneval õhtul ei ole just parim konditsioon milles bussiga sõita. ja siis juhtus see JÄLLE – ma kaotasin oma rahakoti ära.. aga siis ma seda veel ei teadnud. sellest hiljem. vahetasin vähemalt kolm korda bussis kohta, ühes paistis päike peale, teises puhus tuul peale katuseaknast ja nii edasi, aga kohale ma jõudsin. hostisa ja Mauricio, kes bussipeatusesse autoga vastu tulid, küsisid esimese asjana mind nähes kohkunult “houlaa, Ann, CA VA?”, sest ma pidavat “veits väsinud välja nägema”. sõitsime autoga veel natuke mööda mägiteid kus ma päriselt ka suremisele mõtlesin – mu hostisa sõidustiil on KOHUTAV ja ma absoluutselt ei usalda teda roolis, issiga võrreldes on tema sõidustiil tõesti ekstreemsport, halvas mõttes muidugi. parkisime auto ja siis ma küsisin et kus siis meie châlet on ja ta osutas näpuga mägimajakese peale, mis oli meist VÄHEMALT 100 meetrit kõrgemal künka peal. ronisin siis üles kuidagi ja mõtlesin, et tänaseks küll matkamisest aitab, aga KUS SA SELLEGA! sain süüa ja siis teatati, et nüüd läheme matkale. ma ei tea, kuidas ma selle üle elasin, aga seda ma tegin, tõestuseks on isegi pildid, mida ma võib-olla allapoole panen. matk kestis hea neli tundi, tagasi jõudes kukkusin ma otse voodisse ja ärkasin üles ainult õhtusöögiks, mis oli taevalik ja üheks Cluedomänguks ja siis magasin 13 tundi jutti. ärkasin üles järgmise päeva lõunasöögiks ja siis läksime otse järgmisele matkale. see oli palju ilusam (pildid allpool) ja ma olin vähem surnud ja rohkem adrenaliini oli ka, pidevalt oli oht kas mäest alla kukkuda, juhul kui samm vääratab ja sa 10 cm liiga paremale astud või mägijõkke kukkuda, kui kivi peal libised. seekord kestis matk oma viis tundi ja koju jõudes tegi hostisa kohe elu parima bolognese valmis ja muidugi ka spagetid ja kohalik juust ja avokaadosalat ja ma pole vist kunagi enne söömisest NII suurt rõõmu tundnud :D (teadaanne lugejaile: endiselt ei olnud ma teadlik oma rahakoti kaotamisest). õhtu möödus taaskord Cluedot mängides, võitsin! hea oli oma hostisa prove wrong-ida, sest tema arust oli tema mängusüsteem parem kui meie kõigi oma ja tänitas meid terve mäng, et tema võidab ja see käis hullult närvidele.

järgmine päev, laupäev, ärkasin vara ja istusin maagilise vaatega rõdul ja lugesin raamatut (Milan Kundera “La vie est ailleurs”, soovitan soojalt). mina olin leiutanud välja vale, et vaja laupäeva päeval Morges’i tagasi sõita et teha ajaloo presekat Audrey ja Ivanaga (mis tegelt polnd eriti vale, sest me peame seda tegema aga see polnud igatahes laupäevaks plaanitud) seega mingi hetk hakkasin asju pakkima. tahtsin oma rahakotti koti “pealmistesse kihtidesse” panna, et selle üles leidmisega probleeme poleks, aga selle üles leidmisega justnimelt OLI probleem, sest teda polnud mu kotis. mind valdas üleüldine paanika sest mul ei olnud õrna aimugi kus see olla võis, variantideks oli umbes 1) mägikülake nr 1 kus ma bussi vahetasin, 2) mägikülake nr 2 kus me söögi järel käisime 3) buss 4) Sion ja nii edasi, kõikide kohtade vahel vähemalt 20 kilomeetrit. sõitsime siis autoga sinna külakesse, kus bussi vahetasin ja kust bussi peale minema pidin et sealt otsida. küsisin kõikidest väikestest poodidest, keegi midagi ei teadnud ja siis soovitati bussijuh(t)i(de)lt küsida. tuli üks buss ette, küsisin, tema ei teadnud midagi aga ütles et küsigu ma sellelt bussijuhilt ka, kes teise bussiga ette kohe sõidab. õues sadas veel vihma ka ja läksin siis poolnuttes läbimärjana teise bussijuhi juurde, küsisin järgi ja ta küsis kohe, et mis kellase bussiga ma sõitnud olin jne.. uuris järgi ja siis ütles, et see on seesama buss, et otsigu ma siis. otsisin kõikide kohtade pealt ja ei leidnud, otsisin VEEL ja ei leidnud endiselt, pidin juba bussist maha hakkama minema kui bussijuht pärast bussi üle vaatamist rahakotiga välja tuli ja küsis, kas see minu oma on. ma ei uskunud oma silmi :D juba neljandat korda Šveitsis kaotan rahakoti ära ja leian jälle üles, uskumatu. ühesõnaga näitasin siis bussijuhile uhkelt oma vastuülesleitud AG-t ja panin hea muusika kõrva ja sõitsin Sioni.

Sion’is bussist välja astuda langes tuju nulli, sest mis null ei olnud oli ILM – õues oli 33 kraadi ja mitte üht tuuleiili polnud tunda. rongini oli mul aega veel 27 minutit ja sees, konditsiooniga ooteruumis kohti ei olnud ja väljas varjus ka mitte, seega ainus lahendus oli istuda päikese käes. lolli peaga olin šokolaadi ostnud, see sulas mul söömise ajal kätte ära. rongis helistasin kõigile kohalikele sõpsidele, et õhtuks midagi korraldada ja motiveeritud olid ainult Virginie ja David. sõitsin siis Virginie poole kus oli veel David ja Virginie onu, vaatasime telekat ja kui ta ema koju jõudis siis nagu tavaliselt, tutvustasin ennast. kui mainisin, et tulen Eestist, siis Virginie onu oli kohe valvel ja ütles, et tema käis 2008 suvi Baltimaade tuuril. pärast sööki sain siis fotosid näha ja jutte kuulda. viimane pilt tema arvuti Eesti kaustas oli 12. august tehtud pilt Tallinna lennujaamas ja milline imelik kokkusattumus – ka mina olin sellel kuupäeval Tallinna lennujaamas, et minna Dublinisse. mind pildi peal muidugi ei olnud, aga noh, kokkusattumus sellegipoolest. õhtupoole mõtlesime, et ei viitsi passida ja istusime Virginie (ema) autosse ja mõtlesime edasi, et mida teha. helistasime Vincent’ile, kes eelnevalt oli keeldunud see õhtu midagi tegemast sest 4 päeva järjest pidutseda on isegi tema jaoks liig, ähvardasime 10 minuti pärast tema maja all olla ja sõitsime kohale. edasi jätkus tee piljardisse, kus liitusid meiega veel paar inimest ja siis mängisime kella üheni piljardit. nii tore oli pärast kahte suhtelist üksildast päeva nendega jälle kokku saada ja südamest naerda ja tunda et vot mujal ei tahakski olla. pärast, nagu ikka, sõidutas Virginie mind koju ka.

pühapäeval oli õues tappev palavus, 28 kraadi ja mina sättisin ennast läpaka ja raamatuga aeda istuma, kui helistas Loic ja pakkus välja, et teeks midagi. saime Morgesis tema ja Johan’iga kokku ja läksime sõitma… VESIJALGRATTAGA! see oli lihtsalt nii nii äge ja nad isegi ei visanud mind vette, kuigi nad ise ujumas käisid. pilte on sellest ka, aga mitte minu digikas, kui ma need kunagi kätte saan siis näitan. päike küttis nii julmalt, et randid olid kiired tulema (ja praegu olen ma üldse veits ära põlend :D) aga jume on näos igatahes. pärast passisime veits Loiciga pargis ja hiljem tuli veel Delphine ja siis niisama ajasime juttu ja hiljem igaüks oma koju.

eilsest koolipäevast pole suurt midagi rääkida, aga tänane oli veits põnevam – kella kümneks läksime Mauricio’ga Lausanne’i et kokku saada Peter’iga kes on YFU prantsuse keelse Šveitsi direktor, et teha intervjuu ühe suure Šveitsi lehega “24 heures”. tehti lausa pilte ja intervjuu ise kestis mingi 2 tundi, sest ajakirjanik oli nii vaimustusest meist ja üldse YFU ideedest ja nii edasi.. eks ma selle ajalehe, mis ilmub järgmise nädala reedel, Eestisse ka kaasa toon, eks siis näete :D pärast intervjuud läksime YFU kulul mehhiko restorani sööma. polnud 9 kuud tortillasid söönud ja nüüd sai – NII HEA! see, et YFU maksis, tegi asja muidugi veel paremaks. kooli jõudsime kella kolmeks, tegelt poleks üldse olnud mõtet minna sest ajaloos me midagi ei teinud aga pärast kooli chillisime kooli ees Loici, Johan’i ja Ivanaga ja nalja sai oh kui palju, sest klassis on tekkimas uus kuum suvesuhe.. ühesõnaga intriige jätkub.

ja see postitus, mis ma ükskord kirjutasin selle kohta, et kohalikud on nii passiivsed ja värki.. võtan KÕIK sõnad tagasi. asi oli pigem minus.. ja siis ma ei suhelnud veel nii paljude kohalikega veel ka. milleks minna kaugemale, kui siin olla on kõige parem?

ja pooltest riietest saan lahti see nädalavahetus, aga mitte see pole kõige tähtsam, kõige tähtsam on see et näen TÕNU JA TÕNIS SEPPA isiklikult! minek on Saksamaale, Kapfenhardti, et veeta üks nädalavahetus koos. vot :)

õhtu algus Loic’i pool, Audrey ja paremal Loic’i käsi
 

Audrey ja Loic muusikat valimas
 

Johan, taga Loic ja ping pong

ilus Audrey
 

Alexi uus kole soeng
 

osa lõunasöögist mägimajakeses… siin olles olen ma for real hakanud hindama leiva ja juustu kultuuri :D

kaetud laud + vaade

hostisa ja liustikud, mida näha ei ole ja mis pooleldi suland on

kuumaastik

nisama kunstiline pilt mägijõekesest

hostisa, mauricio ja hostema

liustikulilled

vaade minu toa aknast

mu toakene

vaade teise päeva matka alguses

rännnndajad

see oli veel VÄGA softcore jõeületus

seal kus kauguses radu näha on, sealt me tulime üles ja kõndisime mööda mäe “äärt” :D

isiklik lemmik suht. siit näha, kus eelmisel päeval matkal käisime ka

selle postituse kirjutamine võttis mul aega üle tunni aja, seega loodan et emps on rahul :D

kuidas saab parim veel paremaks minna? ma tõesti, tõesti ei tea millega ma kõik selle siin ära olen teeninud.

eelmise nädala lõpus ei olnud mul hostvanemaid siin reede öösel. esimene mõte oli muidugi pidu teha, aga mõistus tuli koju ja selle ma jätsin ära ja kutsusin ainult need parimad sõbrad, kellest ka umbes pool ei saanud tulla :D lõpuks olime ehk seitsmekesi, kaasa arvatud mu hostvend Mauricio ja istusime mu imeilusas elutoas ja võtsime rahulikult veini ja tegime kõik koos süüa – pasta carbonarat ja sõime õues laua taga. ilmaga vedas – vaade polnud vihmapilvede sisse ära kadund, vaid nägigi kohe Villeneuve’ini välja. tantsisime veits ja rääkisime juttu juttu juttu ja magama see öö nagu õieti ei jõudnudki. kell 6:30 hakkasin koristama, et kell kaheksa rongi peale minna. sõbrad polnud väga õnnelikud, aga meil oli vaja minna viimasesse YFU laagrisse. sõit kestis niimoodi tagantjärele vaadates minu arust à la 2 päeva, tegelikult jäi asi 3-4 tunni kanti.. kohale jõudes hakkasid kohe sessioonid pihta, ikka üks ja seesama “mis TUNDED teid valdavad seoses kojuminekuga?” ja nii edasi ja nii edasi, esimese sessiooni lõpus oli mul küll tahtmine a) kas magama minna b) koju minna. koju = šveitsi koju antud juhul. kuna Kerry, kes oli minuga samas grupis, on nüüd läinud ja üks soome tüdruk kes muga samas grupis oli, läks ka koju tagasi, siis grupivaim oli kadunud ja ma leidsin ennast imeliku tšehhi tüdruku, häbeliku rootsi poisi, Mauricio ja litsaka austria tüdrukuga samas grupis. eelmistes laagrites nagu polnudki tähele pannud, et nemad ka seal olid, sest ainult mina, Kerry ja soome piff rääkisime. no igatahes sessioonid kestsid hilisestesse õhtutundidesse ja pärast õhtusööki oli küll tahtmine otsad anda, aga EI! sest oli ju viimane vahetusõpilaslaager ja viimane pidu VÕPidega ja siis pidi ärkvel olema. disko oli ka, nagu ühele laagripeole kohane, kahjuks ma kaua vastu ei pidanud. põhjuseks siis kindlasti magamatus ja siis leedu poiss Evaldas, kes on tõsine dancing queen, et teda peab nägema, et uskuda, et selline inimene olemas on.. (väikse vahepalana mainin et rongis, millega laagrisse sõitsime, tuli Evaldas meie juurde väljaprinditud eesti eurolaulu “Rändajad” sõnadega ja küsis meilt hääldust ja siis me laulsime koos :D) kokkuvõttes sain magama juba kella kahe paiku ja äratus oli kell seitse. tunne ei olnud väga hea, aga pidi veel viimased sessioonid ju tegema.. absoluutselt mitte mingit tuju ei olnud, YFU hakkas närvidele käima ja pidi rääkima tulevaste vahetusõpilastega, kellest vähemalt pool jätsid eriti ebasümpaatse mulje. lõpuks tegime grupipildi ja siis kõik ütlesid head aega üksteisele.. ma ei hakanud vaevuma, sest niikuinii näen ma neid kõige lahedamaid uuesti YES-il Berliinis. lõpuks sai koju sõita ja pühapäeva õhtul kell 19:30 nägin mina juba oma voodis õndsat und.

nädala 4.-10. mai pealkirjaks võiks panna “KOOR”. esmaspäeval ja teisipäeval olid kooriproovid kella kümneni õhtul, voodisse sai heal juhul keskööl ja äratus nagu ikka kell 6 hommikul. kõik vaev sai aga tasutud neljapäeva ja reede õhtul, kui toimusid kontserdid. neljapäeval, esimesel kontserdil, oli Temple de Morges (ehk siis Morges’i põhikirik) peaaegu täis ja isegi Loic, Virginie jt tulid vaatama. kõigile väga meeldis ja laulda oli hea ja pärast kontserti istusime väljas vihma käes, rääkisime juttu ja siis Virginie, värske juhilubade omanik, viis meid kõiki ükshaaval koju.

reedese kontserdi ja afterparty kohta pean ma pikemalt rääkima.. kui neljapäeval oli tempel minu arust juba täis olnud, siis reedel ei mahtunud osad inimesed istumagi, vaid pidid kogu kontserdi aja seisma. isegi mu hostvanemad olid kohal, k.a. Mauricio, kellele kõigile väga meeldis. koor oli heas tujus ja kõik tuli perfektselt välja ja ma lihtsalt ei suuda kirjeldada, mis tunne oli siis, kui koor ja koorijuht lavale tagasi plaksutati ja laulsime Vivaldi “Dixit Dominus”-e viimased kaks osa uuesti.. no igatahes süda oli küll ainult rõõmu täis sellel hetkel ja mitte ainult minul, vaid kogu kooril.. pärast kontserti panime lavad ja asjad kokku ja sõitsime kõik kooli, kus toimus afterparty, reserveeritud ainult koorile ja orkestrile ja solistidele. laud oli söögist ja veinist lookas – mu koolile kuulub isegi viinamarjaistandus, nii et veinivarud on lõppematud – ja lasime hea maitsta. tehti grupipilt ja siis läks direktor ja võttis mikrofoni ja seisis lava peale ja pidas maha pika jutu, et sellel aastal esimest korda on pärast kontserti kooril afterparty ja tänas kõiki, kes koorile abiks olid olnud ja nii edasi ja nii edasi.. ja siis kuulutas välja auhinnatseremoonia, et lihtsalt mõnda inimest meeles pidada, kes see aasta midagi erilist teinud olid vms. esimene auhind läks ei kellelegi muule kui your very own Ann Margit Sepale (ülejäänd kolm läksid kahele koorijuhile ja ühele kutile, kes superhästi klaverit mängib). kui mu nimi välja kuulutati siis ma pidin küll šoki saama, sest ma ei teadnud mitte midagi mingist auhinnatseremooniast ja veel vähem sellest, et mina ka auhinna saan. sõnad jäid kurku kinni ja ma suutsin ainult kõiki tänada selle suurepärase kogemuse eest ja bla bla bla.. auhinnast teen kunagi pilti ja sellele “diplomile” mis asjaga kaasa tuli, oli kirjutatud “meilleur espoir étranger” ehk siis lootustandvaim välismaalane vms :D kui tagasi oma kohale läksin, tulid Delphine ja Pascal ja Pascal ütles midagi umbes et “Ann, you deserve it more than anyone else”. väga raske oli mitte nutma hakata, aga õnnestus siiski seda mitte teha. veel raskem oli siis, kui kordamööda käisid minuga rääkimas mu klassijuhataja, ajalooõpetaja, geograafiaõpetaja ja matemaatikaõpetaja, kes kõik mind eduka aasta puhul õnnitlemas käisid ja ütlesid, et minu lahkumine annab kindlasti järgmine aasta tunda ja et ma ikka külla tuleks neile vahel ja nii edasi.. kõik valasid mind lihtsalt komplimentidega üle ja mul oli piinlik, sest midagi vastu ma küll öelda ei osanud. õpetasin neile igatahes eesti keeles “santé” ütlema ehk siis TERVISEKS! ja üks õpetaja, keda ma ei tunne, tuli minu juurde rääkima, kuidas ta mitu mitu korda Tallinnas on käinud ja kuidas talle väga meeldis. väga nummi :) õhtu lõpetasime nii, et pool koori (kes veel koju polnud läinud) olid klaveri ümber ja koorijuht oli klaveri taga ja mängis ja meie kõik laulsime, nii ilus ja niii hingest oli, et ma mõtlen siin praegu et seda ma jään küll VÄGA igatsema… ja arvestades seda, mis see õhtu mulle kõik öeldi, tundub, et vastupidi on ka..

koju voodisse langedes oli küll tunne, et magaks elu lõpuni, aga laupäeval ehk siis eile pidi päris varakult Morges’i minema, et saada kokku Ivanaga ja süüa lõunat. istusime veel pärast natuke järve ääres ja siis läksime Audrey juurde tegema geograafia grupitööd, mis nägi välja nii, et mina lamasin ja päevitasin trampoliini peal ja nemad tegid. mul tõesti ei olnud eriti suurt midagi öelda selle koha pealt ja neid see väga ei häirinud ka. valmis me saime igatahes ja siis läksime bussiga Apples’isse, minu kodukülla, kus saime kokku teistega ja läksime kõik hiina restorani sööma, et tähistada Virginie autojuhilube. seltskond ja söök olid super, istusime seal vähemalt kaks tundi. midagi uut minu jaoks see kogemus, sest eestis küll niisama sõpradega restos söömas ei käida.. igatahes pärast läksime edasi piljardit mängima ja tegime seda kella kaheni öösel ja taaskord viis Virginie meid kõiki koju. tee peal nägime tervet loomaaeda – surnud siil, rebane ja nugis :D minul oli küll hirm, Virginiel silm ka ei pilkund umbes kui tee peal surnud siil oli. no samas tal on juba 3 aastat sõidukogemust ka ja kolm erinevat sõiduvahendit ja kolm erinevat juhiluba – roller, mootorratas ja auto :D igatahes jah.

lõpuks sain siis elukirjeldusega maha.. ühesõnaga kõik on parimas korras ja kui mõelda sellele, et järgmine nädal koosneb ainult kolmest koolipäevast, läheb tuju veel paremaks. ja siis edasi ma ei teagi veel, ma arvan et lähen hostperega meie châlet-sse nädalavahetuseks ehk siis mägimajake ja kui veab, siis viitsib ehk Loic kaasa tulla või Ivana või ükskõik kes. we’ll see :)