palju vett on merre voolanud sellest ajast, mil viimati kirjutasin.

mid-term break algas armsasti, sest kuidagi juhtus nii, et nii minu kui kolme sõbranna lennukid läksid kõik 10 minutiste vahedega. sõime kõik koos lennujaamas hommikust, läksin ütlesin lätlasele tema geidis nägemist ja lahkusime oma lendudele. eestisse jõudmine käis kiirelt ja valutult ja lennujaamast sõidutati otse lütseumi 90. juubelipeole. jõudsin kohale ja ei saanud üldse aru, mis sorti üritusega õigupoolest tegu on – oli nagu viisakas aktusestiilis üritus kohati, aga samas oli avatud puhvet kust vilistlased (sellised, keda mina isegi ei mäleta) pudelite kaupa alkoholi laudadesse tassisid. mina peitusin oma vana lennuga comfort zone’i – kunstiklassi – ja lürpisin ägedamate õpetajatega sangriat. kui mingi hetk sealt välja liikusime, oli peomeeleolu laes, üle lütsi käis tants ja trall. ülitore oli näha õpetajaid vabalt võtmas, pidu oli hästi orgunnitud ja lõppes õigel ajal. edasi oli vaja liikuda hella parki, sest ma polnud seal tervelt 2 kuud (!!!) käinud. juba linnamuuseumi ette oli pargikära kuulda, paitas kõrvu. kauaks jääda ei suutnud, sest magamatus ja pikk lennureis ja sada häda hakkasid kummitama ning läksin KOJU! oma linade vahel oli nii hea magada, minna oma MITTE JAGATUD dušši alla, hommikusööki süüa… mm. aga kohe pidi tegutsema hakkama. käisin kõik pangad läbi ja tegin endale netipangad, et mul oleks Šveitsis aimu, kui palju raha mul on või ei ole. tegime emaga kahel järjestikusel päeval šoppingut ja siis oli käes aeg Tartu sõita. no mis ma oskan öelda… korra jõudis juba natuke kahju hakata, et ma Tartus tudengielu ei ela aga see mõte kadus sama ruttu kui tuli. olin ka külalisena seal üliõnnelik. programmi mahtus maailmaasjade arutamine Ossi ja Rälluga, Birgidi ja  klassikaaslaste (ehk siis minuga koos lõpetanud klassi) nägemine, kvaliteetaeg Pepleris ja Sassi sünna, mille dresskoodiks oli “sport” ehk siis 30 dressides matsi laaberdamas. elasime nii elavalt Eesti ja Põhja-Iirimaa mängule kaasa, et ka härrad politseinikud ilmusid kohale ja ütlesid, et ei lahku enne kui korter inimestest tühi. mis seal ikka, julgemad jätsid dressid selga (mina vahetasin riided ära) ja oligi linnaminek. tartus jauramine on ikka klass omaette, kindlasti võtan ka järgmise eesti-visiidi kavva :)

ärkasin rällu korteris laupäeva hommikul kell 9, kell 10 pidi Tallinna poole start olema. teele saime alles kella 11:30 paiku ja koju jõudes asusin KOHE pakkima, sest olin täiesti veendunud, et suudan oma lennust maha jääda. totaalidikas, mul oli ju check-in tehtud ja lend alles 18:30. kohver mahtus napilt 20kg limiidi sisse. läppar kaenlas, käekott (kuhu ülekilod suutsin paigutada) käes, kohver taga lohisemas jõudsin Birgiti juurde tööle külla, sest olime lubanud veel enne mu minekut kohtuda. andsin kingipaki üle, vahetasime paar kiiret sõna ja pidin võtma takso, millega siis kodust läbi käia (sest olin pleieri maha unustanud) ja lennukasse sõita.

tallinn-frankfurdi lennul istus minu kõrval täiesti umbkeelne vanem ene naine, kes alguses üldse vale koha peal istus ja kui mingi briti mees talle seletada üritas, vaatas naine hädise näoga minu poole. seletasin eesti keeles, naise nägu muutus veel hädisemaks. üritasin siis vene keeles purssida ja naine muutus NII RÕÕMSAKS ja arvas, et oli leidnud sõbra. terve reisi aja üritas minuga rääkida, mina kas siis vastavalt noogutasin entusiastlikult või raputasin pead. kui hakati jooke pakkuma, siis mõtlesin, et kuidas kurat ta endale juua tellib? noh, andekas naine leidis lahenduse. minult võeti esimesena tellimus, võtsin klaasi valget veini ja apelsinimahla. vene naine minu kõrval viipas käega minu tellimusele ja vehkis ebamääraselt kätega, viidates oma soovile saada sama mis mina. kui teine ring jooke pakuti, võtsin mina jälle sama, vaene naine vaatas suurte silmadega minu poole, jõi kähku oma veiniklaasi tühjaks ja tegi veel mingeid ebamääraseid liigutusi ja sai uuesti veini ja apelsinimahla. loodan, et ta nautis vähemalt oma teist klaasi  apelsinimahla, sest veini ta ei puutunudki :D seejärel vajus ta veiniunne, mina muigasin ja kuulasin muusikat. lennukist väljudes ütles ta mulle, et oli tore minuga tutvuda ja soovis kõike paremat. jõle imelik :D

frankfurdist genfi jõudsin ühe tunniga ja mõtlesin, et JEEE, kohe olen kohal! nii palju siis sellest. kuna üle shveitsi sadas hoovihma, oli rongiliiklus kohati nii häiritud, et rongid hilinesid keskmiselt 15 minutit. mina, tark nagu ma olen, ei olnud ka isegi mitte mingeid orienteeruvaid rongiaegu välja vaadanud. jõudsin kuidagimoodi Lausanne’i, kus pidin 6 kraadi käes (!!! isegi eestis oli soem) umbes pool tundi passima, et siis mingi aeglase regiorongiga Montreux’sse sõita. taksoga Glioni jõudes oli hea soe tunne sees, peaaegu nagu koju jõudeski :) pakkisin asjad ilusti lahti.

siis hakkas töö pihta… reaalselt, sellest ajast kui ma pühapäeval glionis üles ärkasin kuni PRAEGUSENI (reede pärastlõuna) ei ole mul olnud peaaegu mitte ühtki vaba hetke. seda suuresti seetõttu, et minu projektigrupi teatud liikmetel ei ole mitte mingisugust vastutustunnet ega aimu, kuidas koostada professionaalseid ja PÕHJALIKKE dokumente. kui sult küsitakse ürituse detailed entertainment schedule‘it, siis sa peaksid õppejõu jutu järgi teadma, et tegu on DETAILSE plaaniga sellest, mis tehnika mis hetkel kus peab olema, millised projektorid mis kell (minutitäpsusega!) töötama peavad, mis kell algab toitlustus, mis kell saabuvad külalised, mis kell toimub see ja see. ja EI PIISA sellest kui sa kirjutad mulle “entertainment, food, games”. sama juhtus ka meie budget planiga. seega mina ja korea kutt Max veetsime iga öö vähemalt kella kolmeni hommikul aega Google Docsis dokumente täiendades ja uusi koostades. kõige hullem on see, et nende dokumentide koostamise au jääb ikkagi luuseritele… aga kuna projektihinne on ühine, siis ei ole väga vahet.

samal ajal peame aktiivselt promoma ka oma esimest üritust, mis toimub järgmine nädal – Glion Champs. tegu on ülikoolisisese spordivõistlusega mis toimub kahel järjestikusel nädalal, 3 õhtut järjest. mu promotiim on üldiselt tubli olnud, aga nüüd hakkavad ka nemad slackima. eile oli viimane piisk karikasse, kui meie maskott kahel korral kohale ei ilmunud. ta oli lihtsalt ennast Montreuxsse unustanud… no tere talv. inimestele EI SAA loota!

ja nüüd TÄNA saime lõpuks oma projekti suure vaevaga valmis ja pean tunnistama, et mina ja Max tegime päris hea töö. selleks nädalaks on akadeemiline programm läbi ja nüüd hakkab meelelahutus. kuni pühapäevani, kui on jälle vaja uute (aga õnneks palju vähem mahukate, 1-õhtuga-tehtavate) projektidega pihta hakata :)