ma ei viitsi enam üldse blogida (nagu arvata võis), twitteri kaudu on nii palju lihtsam informatsiooni edasi anda. aga no mõndasid asju ei anna 180 tähemärgi sisse suruda.
eelmine nädal oli muidugi tõeline maiuspala. meie esimene üritus – Glion Champs ehk campusesisesed spordivõistlused – võttis enda alla kolm õhtut umbes kella kuuest kella kümneni õhtul. esimene päev oli eriti hea. loengud algasid kell 8 hommikul, lõppesid kell neli ja siis läksime kõik koolibaari avatseremooniat ette valmistama. avatseremoonialt liikusime otse spordisaali, kus hakkasid võrkpallimängud. võrkpalli käigus sain oma vastõpitud esmaabioskusi kasutada :) nimelt kukkus mu kursavend kuidagi nii, et suutis millegagi endale sügavale sõrme lõigata. mu kursaõde, kes tegelikult too õhtu esmaabi eest vastutav oli, tõi esmaabipaki, aga hakkas paanitsema ja tunnistas üles, et ei kujuta ette, mida tegema peab. mis seal ikka, tõmbasin ise kähku kummikindad kätte, puhastasin haava ja panin teipplaastri peale. täiesti tühine seik, aga ma poleks elu sees arvanud, et mina olen see, kes verd nähes kohe initsiatiivi haarab ja tohterdama asub. iga päev õpin enda kohta midagi uut :D
umbes kell 22:30 lõpetasime koristamise ja siis oli vaja PDAS preseka jaoks miitingu pidada. tegelt on see omamoodi lõbus ja ühendav, kui saab tiimikaaslastega varajaste hommikutundideni powerpointi lihvida ja halba huumorit teha. kui too õhtu/hommik kella kahe paiku kodu poole jalutasin, siis mõistsin, et olin 18 tundi liikvel olnud ilma kordagi tuppa jõudmata. valiks iga kell öised grupimiitingud oma toas filmide passimise asemel – siis on vähemalt tunne, et teed ka midagi! üldse on selline tunne, et nüüd enam kuni baka lõpuni rahu ei antagi, järgmine semester saab ERITI hull olema – 10 erinevat üritust vaja korraldada. kontrastiks toon välja, et see semester oli neid täpselt 1.
okei, ma ei viitsi enam koolist kirjutada, kirjutan parem oma toakaaslasest.
saage aru, mulle väga meeldib mu ruummeit. meil saab päris palju nalja ja teda tundub tõepoolest huvitavat, kuidas mul läheb ja mis inimene ma selline olen. aga! ma ei saa kuskil mujal ennast välja elada, seega pean siin vinguma. kes viitsib, see loeb.
väiksed seigad eelnevatest nädalatest:
- istun mingi õhtu läppari taga ja teen tööd, ruummeit tuleb koju ja ei vasta isegi mu “tsau”le. mõtlen, et no fain, eks tal oli halb päev, jätan ta rahule. ei räägi minuga sõnakestki, paugutab kapi- ja toauksi ja ohkab pidevalt. küsin viisakalt, et ehk on midagi halba juhtunud. tema nähvab midagi stiilis “eiei, ei midagi”. olgu siis, eks ma rohkem ei torgi ka. ta sätib ennast kella 12 paiku magama, mina teen seda mida ma alati teen, kui tema magama läheb aga mina veel ei taha – kolin läppariga voodisse, kustutan kõik oma tuled v.a. laualambi mille panen kõige õrnema heleduse peale (jah, meil on futulambid, millel kolm erinevat heledusastet). isegi oma läppari ekraani heleduse tõmban ligi nulli, et valgus teda ei segaks. kasutan klaviatuuri minimaalselt ja kirjutan ÜLIvaikselt, isegi vaiksemalt kui tavaliselt. ruummeit ohib ja keerab voodis külge. mingi hetk ütleb “pane oma laualamp kustu, ma ei saa magada”. ta ütles seda sellise maailmavaluga, nagu oleks see teda KOGU ELU häirinud. no jumal küll, kui häirib, siis ütle inimese kombel mitte sellise jonniga. panin lambi kustu ja läksin magama, mõtlesin, et küll tal hommikul parem tuju. TUTKIT! hommikul ei öelnud samuti ühtki sõna ja nägi ERITI vingus välja. mingi hetk küsib mult: “kas sind ei häiri, et su püksid siin niimoodi päevi vedelevad?” – jutt käis mu viigipükstest mis ma olin eelmisel õhtul (sic!) OMA laua peale VÄGA ilusti kokkumurtuna (või mis iganes) sättinud. need ei olnud vedelenud seal PÄEVI vaid TUNDE ja pealekabua need ei VEDELENUD seal vaid olid seal selleks, et ma järgmine päev nende viigid üle triigiks. läksin närvi ja ütlesin, et slava bogu, mind need püksid mu laua peal ei sega. ruummeit ütles selle peale, et ka teda ei sega, aga et “kui keegi tuleb ja näeb et laua peal mingid püksid vedelevad…” no jumal küll, meie tuba on täiesti PERFEKTSES korras ja mu püksid on ILUSTI sätitud – keda see peaks segama peale kontrollihäiretega inimeste?! siis marssis mu ruummeit toast välja ja läks hommikut sööma. nägin teda hommikusöögisaalis istumas üksi 6-inimese laua taga, seljaga saali poole. krt kui närvi mind selline käitumine ajab. öelgu siis vähemalt, et mul on praegu rasked ajad/halb tuju, aga ei ole vaja sellist lapsikut jonnakust. no krt.
- rääkisime praktikakohtadest ja teema läks üle reisimisele. mainis türgit mulle, mille peale mina ütlesin kohe, et ISTANBUL ON NII LAHE LINN ja tema kohkus ja ütles, et tema ei läheks KUNAGI sellisesse kohta. mina kohkusin muidugi sellise julge avalduse peale ja küsisin MIKS? oeh, ei oleks pidanud seda tegema, sest vastus muutis mu arvamust temast kardinaalselt. tuleb välja, et mu toakaaslane keeldub reisimast kohtades nagu türgi, egiptus, maroko, ladina-ameerika, dubai, abu dhabi (!!!! MA EI MÕTLE SEDA VÄLJA), sest see on liiga OHTLIK! dubai ja abu dhabi – ohtlik!?!?!??! tahtsin oma pead vastu seina peksta, niivõrd loll oli see jutt, mida ta rääkis. seletasin talle, et olen päris palju nn ohtlikes maades reisinud (dubai) ja et mind küll mitte miski või keski ei ohustand. tema argumenteeris, et “aga ikkagi… ebastabiilsed riigid…”
- ta räägib mulle IGA PÄEV vähemalt korra sellest, kui õnnelik ta ikka on, et ta nädalavahetuseti kodus saab käia. et kui hea on ikka oma voodis magada ja kui väga talle Glioni campus ei meeldi. SUUR AITÄH, mulle meeldiks ka iga n-v oma kodus magada ja emal lasta pesu pesta ja oma sõpru näha, aga MINA EI SAA, seega miks sa räägid mulle sellest? pealegi, sa oled krdi 21-aastane ja igatsed kodu nii väga, et lased oma emal endale reede hommikul kell 9 (NBNB! tööpäev! NBNB!) järgi sõita ja koju viia? mida kuradit sa oma praktikal kavatsed teha? pealegi on üpris iganädalaseks saanud kogu tema perekonna visiidid, üldiselt etteteatamata. tulen tuppa ja OPLAA, tema õed-vennad-sugulased-vanemad kõik ilusti end meie tuppa sättinud.
oeh, ma võiks temast veel kirjutada.
kõige hullem ongi see, et tegelikult meeldib ta mulle toakaaslasena – ta hoiab puhtust, laenab mulle suhkrut ja kõike millest ma üldse võin puudust tunda, toob mulle puuvilju ja pakub ema tehtud gazpachot. aga kui inimene on nii suletud silmaringiga ja kergesti mõjutatav, ei suuda ma rahulikuks jääda.
see blogisissekanne pidi eile sündima, aga sellest hetkest kui mu ruummeit kell 21 koju jõudis kuni selle hetkeni, kui ta keskööl magama läks, ei saanud ma HETKEGI rahu, sest ta rääkis minuga terve aeg. eks mu enda süü ka, et ma ei oska viisakalt öelda, et kuule ma tahaks nüüd oma asju teha. täna toimus progress – ta rääkis mulle mingit juttu ja esimesel pausil, mis tekkis, ütlesin, et okei, nüüd ma pean tõesti oma To-Do listi ette võtma ja asju tegema hakkama. sai vist poindile pihta ja nüüdseks oleme tund aega mõlemad oma asjadega tegelenud…
