enne, kui semester lõppeb, tuleks viisakusest lugejate vastu väike kokkuvõttev postitus kirjutada. järgnev jutt ei tulene ainult minu isiklikust kogemusest, tegu on üldiste tähelepanekutega inimsuhetest ja asjaajamisest siin koolis. ehk mida peaks iga inimene enne Glioni tulemist teadma:
- esmamulje on väga valusalt petlik. esmamulje ei tähenda ainult neid esimest viit sekundit, mil inimesega tutvusid, vaid võib tähendada ka tervet kuud või isegi kaht. jää äraootavale seisukohale ja ära ava ennast esimesel võimalusel. jäta see nende inimeste jaoks, kes sinu kõrvale jäävad.
- harju kiiresti pealiskaudse maailmaga, endal on niiviisi lihtsam. ära küsi liiga palju küsimusi ja lepi sellega, et inimesed on pigem ebaintelligentsed kui intelligentsed. lisaks sellele, tsiteerides üht kutti siit, “people here have the emotional depth of a pond“. lepi sellega, et draama, mis ei puuduta sind ja millest sa ei taha isegi mitte midagi teada, tehakse ka sinu probleemiks. vanguta kaasatundlikult pead, kui su “sõbranna”, kes väidetavalt NII VÄGA oma ekspoissi igatseb, iga õhtu klubist erineva kutiga koju läheb ja järgmine hommik jälle oma poissi igatseb ja sulle väga oma südant puistata tahab. sõprus tähendab igale inimesele väga erinevat asja.
- harju ära sellega, et inimesed tahavad ainult endast rääkida. ma ei ole kunagi nii lühikese aja jooksul tutvunud nii paljude inimestega, kes hommikust õhtuni ainult endast räägiks.
- ära hellita inimeste kohta mingeid lootusi, sest siis ei pea pettuma. simple as that.
aga samas,
- valmistu täiesti ebanormaalselt ägedaks semestri alguseks – nii palju uusi inimesi, uusi jutte, uusi kohtasid. iga õhtu on erinev ja tunne on ülev
- Glion tõestas mulle, et on olemas selline asi nagu ÕIGE ERIALA. kui ma üldse midagi peaks õppima, siis Event, Sport & Entertainment Management on see. ka kõige halvemal päeval jalutan ma koju inspireerituna, sest õppejõud tahavad, et meil hästi läheks, nad tahavad, et meie silmad säraks ja et meist saaks midagi erakordset. kui sa millegagi superhästi hakkama saad, siis sulle öeldakse seda ja kui sa ikka tõsiselt oma gruppi alt vedasid või silmnähtavalt üldse ei pingutanud, ei pelga ka õppejõud kasutada sõnu nagu “fuck-up” jm. absoluutselt iga õppejõud viitab ainet õpetades erialastele juhtumitele ja mitte üheski loengus ei teki küsimust “MIKS ma siin olen?”.
- inimesed on reeglina väga sõbralikud ja abivalmis – keegi ei pane pahaks sulle laenata franki kohvi jaoks, kui vaja peaks minema, isegi kui seda inimest ei tea. kui üksi koolishuttle‘it ootad, tuleb 90% tõenäosusega keegi sinuga rääkima.
- just sellises koolis, kus on 90 erinevat rahvust, saab tõeliselt aru mis asjad täpselt need kultuuridevahelised erinevused on. kui suudad eelarvamused ja stereotüübid kõrvale jätta, on siin ka inimestelt palju õppida.
üldiselt on tunne hea. akadeemilises mõttes on semester olnud vägagi edukas, ma pakun, et mu keskmine peaks jääma 8 kanti. muus mõttes võib öelda, et see semester on olnud emotsionaalne ellujäämiskursus ja elukool. aga fakt, et ma endiselt siin olen ja üldiselt väga rõõmsas tujus olen, tähendab seda, et kursus on läbitud. järgmine semester olen lihtsalt teatud kohtade pealt targem :)
ja kuna ma pole pikalt kirjutanud, siis postitan lihtsalt pilte selle semestri tegemistest. pildi kirjelduseks tuleb hiir liigutada pildi peale ja ta sinna natukeseks jätta. wordpressis normaalse galerii tegemine on päris raske.
