mainin ära, et Margaux on üks tüdruk, kes oli eelmine semester samuti Glionis, aga õppis hotellindust. sellest semestrist on ta minu kursal. ta on põhimõtteliselt mina vol 2, vastutustundlik ja asjalik :D margaux on šveitslanna, mõlemad vanemad on šveitslased, aga on mingi aja oma elust elanud USAs seega on tal kaks emakeelt – inglise ja prantsuse. sündinud hoopis Tokyos. kogu see informatsioon osutub hiljem relevantseks, ausõna…

igatahes. eile siis oli meil juba hommikust peale plaan õhtul natuke veini juua, sest reede ikkagi ja nii. saime siis õhtul funikulööri juures kokku, mõtlesime veel paar minutit, et kas osta pilet või mitte. otsustasime, et Šveits on heaoluriik ja et kell 21 keegi enam reede õhtuti ei tööta – piletit ei osta. istusime funikulööri ja täpselt siis, kui uksed kinni läksid, jõudis jaama ka meie kursavend Alex, kes meiega kaasa pidi tulema. kahjuks jäi ta sellest funikulöörist maha, aga me lubasime teda all oodata – järgmine tuli kõigest 15 minuti pärast. lähenedes lõpp-peatusele, kus pidime maha minema, näeme, et peatuses ootab piletikontrolör. väikses paanikahoos sai kokku lepitud, et me ei räägi kumbki prantsuse keelt ja vaatame mis saab. kontrolöridest kumbki ei rääkinud ka inglise keelt. kohapeal tuli mulle meelde, et mu uus eesti krediit/deebetkaart ei tööta piletiostumasinates ja mõtlesin oma panuse panna sellele. küsiti dokumente, et trahv välja kirjutada. Margaux valetas, et tal jäi rahakott tuppa ja mina kütsin kohe juurde, et mina lubasin talle ka pileti osta aga kuna mu kaarti vastu ei võetud, siis oli see võimatu. mingil põhjusel kutsusid need kaks kontrolöri mendid kohale, kellest üks isegi inglise keelt rääkis. küsis siis Margaux’lt kõiki detaile – elukoht, ema nimi, isa nimi ja nii edasi. ta vanemad on puhta prantsuse-šveitslased, ment ei saanud aru, kuidas Margaux prantsuse keelt ei räägi. mul oli tükk tegu naeru tagasi hoidmisega, kui Margaux ameerika aktsendiga oma aadressi neile dikteerima pidi :D ühtlasi õpetasid nad meile kuidas “Route de Glion 111″ prantsuse keeles öelda ja me kordasime siis järgi, nagu tublid õpilased kunagi, ise peaaegu naerma purskamas.

ma seletasin igaks juhuks mendile ka (sest tema sai inglise keelest aru), et mul kaart ei töötanud üleval masinas ja sellepärast meil pileteid polegi. natukese arutelu järel otsustas ment, et kontrolörid võivad meiega üles tagasi sõita ja ma võin neile näidata, et mu kaart ei tööta. nad arvasid, et me valetame :D tegelt mu kaart ei olegi kunagi töötanud selles masinas, aga raha mul seal peal niikuinii ei ole seega ma ei tea mis ma mõtlesin, kui ma olin nõus tagasi üles sõitma. ehk vast kiusu pärast, sest nad suhtusid meisse nagu varastesse ja valetajatesse. funikulööris teel üles vaatasin ma oma rahakotti ja mõtlesin JESS! mul oli sularaha küll, aga need olid liiga suured rahatähed, et masin neid vastu võtaks. see sai meie teiseks alibiks – mul oli kaasas kaart, mida ma plaanisin kasutada aga mis ei töötanud JA sularaha, aga seda ei tahtnud automaat vastu võtta sest maksimumsumma, mida piletiautomaat tagastab on 19,90 ja sedagi müntides. ühesõnaga jõudsime siis tagasi Glioni ja läksime piletiautomaadi juurde. sisestasin ostudetailid ja võtsin oma kaardi välja ja üritasin seda masinasse panna. KAARDIMAKSEPILU EI TOIMINUD!!! :D see oli katki! :D siis võtsin oma 50-frangise kotist välja ja panin selle automaati, automaat tagastas selle. mängisin faktile, et ei saanud aru, milles probleem on ja seetõttu piletit osta ei saanud, ei endale ega Margaux’le. eurodega oleks ka saanud maksta, aga need ma peitsin sügavale rahakotti ära. kontrolöridel olid silmad häbi täis ja tuligi mornilt trahvile kirjutada, et kriminaalidel on õigus ja kaart ei toiminud ja sularaha ka masin vastu ei võtnud. 

meie tellisime rõõmsalt takso, sõitsime pubisse ja tellisime pudeli veini :)

siiamaani ei suuda uskuda, kuidas kõik nii läks, et need sajad petuskeemid kokku jooksid ja meie valed reaalsuseks said ja see piletimasin tõesti ei töötanud Glionis. 130 franki jääb igatahes mõlemal taskusse ja kontrolöridele ja Šveitsi politseile sai (täiesti kogemata) 1:0 tehtud. jeee!

- esmamulje on väga valusalt petlik. esmamulje ei tähenda ainult neid esimest viit sekundit, mil inimesega tutvusid, vaid võib tähendada ka tervet kuud või isegi kaht.  jää äraootavale seisukohale ja ära ava ennast esimesel võimalusel. jäta see nende inimeste jaoks, kes sinu kõrvale jäävad.

- harju kiiresti pealiskaudse maailmaga, endal on niiviisi lihtsam. ära küsi liiga palju küsimusi ja lepi sellega, et inimesed on pigem ebaintelligentsed kui intelligentsed. lisaks sellele, tsiteerides üht kutti siit, “people here have the emotional depth of a pond“. lepi sellega, et draama, mis ei puuduta sind ja millest sa ei taha isegi mitte midagi teada, tehakse ka sinu probleemiks. vanguta kaasatundlikult pead, kui su “sõbranna”, kes väidetavalt NII VÄGA oma ekspoissi igatseb, iga õhtu klubist erineva kutiga koju läheb ja järgmine hommik jälle oma poissi igatseb ja sulle väga oma südant puistata tahab. sõprus tähendab igale inimesele väga erinevat asja.

- harju ära sellega, et inimesed tahavad ainult endast rääkida. ma ei ole kunagi nii lühikese aja jooksul tutvunud nii paljude inimestega, kes hommikust õhtuni ainult endast räägiks.

- ära hellita inimeste kohta mingeid lootusi, sest siis ei pea pettuma. simple as that.

aga samas,

- valmistu täiesti ebanormaalselt ägedaks semestri alguseks – nii palju uusi inimesi, uusi jutte, uusi kohtasid. iga õhtu on erinev ja tunne on ülev

- Glion tõestas mulle, et on olemas selline asi nagu ÕIGE ERIALA. kui ma üldse midagi peaks õppima, siis Event, Sport & Entertainment Management on see. ka kõige halvemal päeval jalutan ma koju inspireerituna, sest õppejõud tahavad, et meil hästi läheks, nad tahavad, et meie silmad säraks ja et meist saaks midagi erakordset. kui sa millegagi superhästi hakkama saad, siis sulle öeldakse seda ja kui sa ikka tõsiselt oma gruppi alt vedasid või silmnähtavalt üldse ei pingutanud, ei pelga ka õppejõud kasutada sõnu nagu “fuck-up” jm. absoluutselt iga õppejõud viitab ainet õpetades erialastele juhtumitele ja mitte üheski loengus ei teki küsimust “MIKS ma siin olen?”.

- inimesed on reeglina väga sõbralikud ja abivalmis – keegi ei pane pahaks sulle laenata franki kohvi jaoks, kui vaja peaks minema, isegi kui seda inimest ei tea. kui üksi koolishuttle‘it ootad, tuleb 90% tõenäosusega keegi sinuga rääkima.

- just sellises koolis, kus on 90 erinevat rahvust, saab tõeliselt aru mis asjad täpselt need kultuuridevahelised erinevused on. kui suudad eelarvamused ja stereotüübid kõrvale jätta, on siin ka inimestelt palju õppida.

üldiselt on tunne hea. akadeemilises mõttes on semester olnud vägagi edukas, ma pakun, et mu keskmine peaks jääma 8 kanti. muus mõttes võib öelda, et see semester on olnud emotsionaalne ellujäämiskursus ja elukool. aga fakt, et ma endiselt siin olen ja üldiselt väga rõõmsas tujus olen, tähendab seda, et kursus on läbitud. järgmine semester olen lihtsalt teatud kohtade pealt targem :)

ja kuna ma pole pikalt kirjutanud, siis postitan lihtsalt pilte selle semestri tegemistest. pildi kirjelduseks tuleb hiir liigutada pildi peale ja ta sinna natukeseks jätta. wordpressis normaalse galerii tegemine on päris raske.

rõõmsad inimesed pärast Glion Champsi lõppu – kogu kursa on peal :) + maailma kõige parem õppejõud mr. Abson

samuti on 16 korda mu blogini jõutud guugeldades sõna “seksikas.” ühtlasi on üheksal korral inimesed pidanud pettuma, sest guugeldada “mendelejevi tabel” ja jõuda minu blogini on päris suur ämber.

viis korda on jõutud mu blogini guugeldades “loomaneer” – no ma ei tea.

veel huvitavatest märksõnadest: “aafrika poos” 4x. “purskkaevu kõrvale” 3x. “kalafoob ya” 2x. “your_very_own_ann”; “basshunteri laulud telefonile”; “küünlajalad klaverile”; “kus saab leedus gondliga sõita”; “kontrabass on naissoost või meessoost”; “ventilaator nokamüts” (?????); “autosõit ei tule välja”

lõbus :)

eelmine nädal oli muidugi tõeline maiuspala. meie esimene üritus – Glion Champs ehk campusesisesed spordivõistlused – võttis enda alla kolm õhtut umbes kella kuuest kella kümneni õhtul. esimene päev oli eriti hea. loengud algasid kell 8 hommikul, lõppesid kell neli ja siis läksime kõik koolibaari avatseremooniat ette valmistama. avatseremoonialt liikusime otse spordisaali, kus hakkasid võrkpallimängud. võrkpalli käigus sain oma vastõpitud esmaabioskusi kasutada :) nimelt kukkus mu kursavend kuidagi nii, et suutis millegagi endale sügavale sõrme lõigata. mu kursaõde, kes tegelikult too õhtu esmaabi eest vastutav oli, tõi esmaabipaki, aga hakkas paanitsema ja tunnistas üles, et ei kujuta ette, mida tegema peab. mis seal ikka, tõmbasin ise kähku kummikindad kätte, puhastasin haava ja panin teipplaastri peale. täiesti tühine seik, aga ma poleks elu sees arvanud, et mina olen see, kes verd nähes kohe initsiatiivi haarab ja tohterdama asub. iga päev õpin enda kohta midagi uut :D

umbes kell 22:30 lõpetasime koristamise ja siis oli vaja PDAS preseka jaoks miitingu pidada. tegelt on see omamoodi lõbus ja ühendav, kui saab tiimikaaslastega varajaste hommikutundideni powerpointi lihvida ja halba huumorit teha. kui too õhtu/hommik kella kahe paiku kodu poole jalutasin, siis mõistsin, et olin 18 tundi liikvel olnud ilma kordagi tuppa jõudmata. valiks iga kell öised grupimiitingud oma toas filmide passimise asemel – siis on vähemalt tunne, et teed ka midagi! üldse on selline tunne, et nüüd enam kuni baka lõpuni rahu ei antagi, järgmine semester saab ERITI hull olema – 10 erinevat üritust vaja korraldada. kontrastiks toon välja, et see semester oli neid täpselt 1.

okei, ma ei viitsi enam koolist kirjutada, kirjutan parem oma toakaaslasest.
saage aru, mulle väga meeldib mu ruummeit. meil saab päris palju nalja ja teda tundub tõepoolest huvitavat, kuidas mul läheb ja mis inimene ma selline olen. aga! ma ei saa kuskil mujal ennast välja elada, seega pean siin vinguma. kes viitsib, see loeb.
väiksed seigad eelnevatest nädalatest:

- istun mingi õhtu läppari taga ja teen tööd, ruummeit tuleb koju ja ei vasta isegi mu “tsau”le. mõtlen, et no fain, eks tal oli halb päev, jätan ta rahule. ei räägi minuga sõnakestki, paugutab kapi- ja toauksi ja ohkab pidevalt. küsin viisakalt, et ehk on midagi halba juhtunud. tema nähvab midagi stiilis “eiei, ei midagi”. olgu siis, eks ma rohkem ei torgi ka. ta sätib ennast kella 12 paiku magama, mina teen seda mida ma alati teen, kui tema magama läheb aga mina veel ei taha – kolin läppariga voodisse, kustutan kõik oma tuled v.a. laualambi mille panen kõige õrnema heleduse peale (jah, meil on futulambid, millel kolm erinevat heledusastet). isegi oma läppari ekraani heleduse tõmban ligi nulli, et valgus teda ei segaks. kasutan klaviatuuri minimaalselt ja kirjutan ÜLIvaikselt, isegi vaiksemalt kui tavaliselt. ruummeit ohib ja keerab voodis külge. mingi hetk ütleb “pane oma laualamp kustu, ma ei saa magada”. ta ütles seda sellise maailmavaluga, nagu oleks see teda KOGU ELU häirinud. no jumal küll, kui häirib, siis ütle inimese kombel mitte sellise jonniga. panin lambi kustu ja läksin magama, mõtlesin, et küll tal hommikul parem tuju. TUTKIT! hommikul ei öelnud samuti ühtki sõna ja nägi ERITI vingus välja. mingi hetk küsib mult: “kas sind ei häiri, et su püksid siin niimoodi päevi vedelevad?” – jutt käis mu viigipükstest mis ma olin eelmisel õhtul (sic!) OMA laua peale VÄGA ilusti kokkumurtuna (või mis iganes) sättinud. need ei olnud vedelenud seal PÄEVI vaid TUNDE ja pealekabua need ei VEDELENUD seal vaid olid seal selleks, et ma järgmine päev nende viigid üle triigiks. läksin närvi ja ütlesin, et slava bogu, mind need püksid mu laua peal ei sega. ruummeit ütles selle peale, et ka teda ei sega, aga et “kui keegi tuleb ja näeb et laua peal mingid püksid vedelevad…” no jumal küll, meie tuba on täiesti PERFEKTSES korras ja mu püksid on ILUSTI sätitud – keda see peaks segama peale kontrollihäiretega inimeste?! siis marssis mu ruummeit toast välja ja läks hommikut sööma. nägin teda hommikusöögisaalis istumas üksi 6-inimese laua taga, seljaga saali poole. krt kui närvi mind selline käitumine ajab. öelgu siis vähemalt, et mul on praegu rasked ajad/halb tuju, aga ei ole vaja sellist lapsikut jonnakust. no krt.

- rääkisime praktikakohtadest ja teema läks üle reisimisele. mainis türgit mulle, mille peale mina ütlesin kohe, et ISTANBUL ON NII LAHE LINN ja tema kohkus ja ütles, et tema ei läheks KUNAGI sellisesse kohta. mina kohkusin muidugi sellise julge avalduse peale ja küsisin MIKS? oeh, ei oleks pidanud seda tegema, sest vastus muutis mu arvamust temast kardinaalselt. tuleb välja, et mu toakaaslane keeldub reisimast kohtades nagu türgi, egiptus, maroko, ladina-ameerika, dubai, abu dhabi (!!!! MA EI MÕTLE SEDA VÄLJA), sest see on liiga OHTLIK! dubai ja abu dhabi – ohtlik!?!?!??! tahtsin oma pead vastu seina peksta, niivõrd loll oli see jutt, mida ta rääkis. seletasin talle, et olen päris palju nn ohtlikes maades reisinud (dubai) ja et mind küll mitte miski või keski ei ohustand. tema argumenteeris, et “aga ikkagi… ebastabiilsed riigid…”

- ta räägib mulle IGA PÄEV vähemalt korra sellest, kui õnnelik ta ikka on, et ta nädalavahetuseti kodus saab käia. et kui hea on ikka oma voodis magada ja kui väga talle Glioni campus ei meeldi. SUUR AITÄH, mulle meeldiks ka iga n-v oma kodus magada ja emal lasta pesu pesta ja oma sõpru näha, aga MINA EI SAA, seega miks sa räägid mulle sellest? pealegi, sa oled krdi 21-aastane ja igatsed kodu nii väga, et lased oma emal endale reede hommikul kell 9 (NBNB! tööpäev! NBNB!) järgi sõita ja koju viia? mida kuradit sa oma praktikal kavatsed teha? pealegi on üpris iganädalaseks saanud kogu tema perekonna visiidid, üldiselt etteteatamata. tulen tuppa ja OPLAA, tema õed-vennad-sugulased-vanemad kõik ilusti end meie tuppa sättinud.

oeh, ma võiks temast veel kirjutada.
kõige hullem ongi see, et tegelikult meeldib ta mulle toakaaslasena – ta hoiab puhtust, laenab mulle suhkrut ja kõike millest ma üldse võin puudust tunda, toob mulle puuvilju ja pakub ema tehtud gazpachot. aga kui inimene on nii suletud silmaringiga ja kergesti mõjutatav, ei suuda ma rahulikuks jääda.

see blogisissekanne pidi eile sündima, aga sellest hetkest kui mu ruummeit kell 21 koju jõudis kuni selle hetkeni, kui ta keskööl magama läks, ei saanud ma HETKEGI rahu, sest ta rääkis minuga terve aeg. eks mu enda süü ka, et ma ei oska viisakalt öelda, et kuule ma tahaks nüüd oma asju teha. täna toimus progress – ta rääkis mulle mingit juttu ja esimesel pausil, mis tekkis, ütlesin, et okei, nüüd ma pean tõesti oma To-Do listi ette võtma ja asju tegema hakkama. sai vist poindile pihta ja nüüdseks oleme tund aega mõlemad oma asjadega tegelenud…

mid-term break algas armsasti, sest kuidagi juhtus nii, et nii minu kui kolme sõbranna lennukid läksid kõik 10 minutiste vahedega. sõime kõik koos lennujaamas hommikust, läksin ütlesin lätlasele tema geidis nägemist ja lahkusime oma lendudele. eestisse jõudmine käis kiirelt ja valutult ja lennujaamast sõidutati otse lütseumi 90. juubelipeole. jõudsin kohale ja ei saanud üldse aru, mis sorti üritusega õigupoolest tegu on – oli nagu viisakas aktusestiilis üritus kohati, aga samas oli avatud puhvet kust vilistlased (sellised, keda mina isegi ei mäleta) pudelite kaupa alkoholi laudadesse tassisid. mina peitusin oma vana lennuga comfort zone’i – kunstiklassi – ja lürpisin ägedamate õpetajatega sangriat. kui mingi hetk sealt välja liikusime, oli peomeeleolu laes, üle lütsi käis tants ja trall. ülitore oli näha õpetajaid vabalt võtmas, pidu oli hästi orgunnitud ja lõppes õigel ajal. edasi oli vaja liikuda hella parki, sest ma polnud seal tervelt 2 kuud (!!!) käinud. juba linnamuuseumi ette oli pargikära kuulda, paitas kõrvu. kauaks jääda ei suutnud, sest magamatus ja pikk lennureis ja sada häda hakkasid kummitama ning läksin KOJU! oma linade vahel oli nii hea magada, minna oma MITTE JAGATUD dušši alla, hommikusööki süüa… mm. aga kohe pidi tegutsema hakkama. käisin kõik pangad läbi ja tegin endale netipangad, et mul oleks Šveitsis aimu, kui palju raha mul on või ei ole. tegime emaga kahel järjestikusel päeval šoppingut ja siis oli käes aeg Tartu sõita. no mis ma oskan öelda… korra jõudis juba natuke kahju hakata, et ma Tartus tudengielu ei ela aga see mõte kadus sama ruttu kui tuli. olin ka külalisena seal üliõnnelik. programmi mahtus maailmaasjade arutamine Ossi ja Rälluga, Birgidi ja  klassikaaslaste (ehk siis minuga koos lõpetanud klassi) nägemine, kvaliteetaeg Pepleris ja Sassi sünna, mille dresskoodiks oli “sport” ehk siis 30 dressides matsi laaberdamas. elasime nii elavalt Eesti ja Põhja-Iirimaa mängule kaasa, et ka härrad politseinikud ilmusid kohale ja ütlesid, et ei lahku enne kui korter inimestest tühi. mis seal ikka, julgemad jätsid dressid selga (mina vahetasin riided ära) ja oligi linnaminek. tartus jauramine on ikka klass omaette, kindlasti võtan ka järgmise eesti-visiidi kavva :)

ärkasin rällu korteris laupäeva hommikul kell 9, kell 10 pidi Tallinna poole start olema. teele saime alles kella 11:30 paiku ja koju jõudes asusin KOHE pakkima, sest olin täiesti veendunud, et suudan oma lennust maha jääda. totaalidikas, mul oli ju check-in tehtud ja lend alles 18:30. kohver mahtus napilt 20kg limiidi sisse. läppar kaenlas, käekott (kuhu ülekilod suutsin paigutada) käes, kohver taga lohisemas jõudsin Birgiti juurde tööle külla, sest olime lubanud veel enne mu minekut kohtuda. andsin kingipaki üle, vahetasime paar kiiret sõna ja pidin võtma takso, millega siis kodust läbi käia (sest olin pleieri maha unustanud) ja lennukasse sõita.

tallinn-frankfurdi lennul istus minu kõrval täiesti umbkeelne vanem ene naine, kes alguses üldse vale koha peal istus ja kui mingi briti mees talle seletada üritas, vaatas naine hädise näoga minu poole. seletasin eesti keeles, naise nägu muutus veel hädisemaks. üritasin siis vene keeles purssida ja naine muutus NII RÕÕMSAKS ja arvas, et oli leidnud sõbra. terve reisi aja üritas minuga rääkida, mina kas siis vastavalt noogutasin entusiastlikult või raputasin pead. kui hakati jooke pakkuma, siis mõtlesin, et kuidas kurat ta endale juua tellib? noh, andekas naine leidis lahenduse. minult võeti esimesena tellimus, võtsin klaasi valget veini ja apelsinimahla. vene naine minu kõrval viipas käega minu tellimusele ja vehkis ebamääraselt kätega, viidates oma soovile saada sama mis mina. kui teine ring jooke pakuti, võtsin mina jälle sama, vaene naine vaatas suurte silmadega minu poole, jõi kähku oma veiniklaasi tühjaks ja tegi veel mingeid ebamääraseid liigutusi ja sai uuesti veini ja apelsinimahla. loodan, et ta nautis vähemalt oma teist klaasi  apelsinimahla, sest veini ta ei puutunudki :D seejärel vajus ta veiniunne, mina muigasin ja kuulasin muusikat. lennukist väljudes ütles ta mulle, et oli tore minuga tutvuda ja soovis kõike paremat. jõle imelik :D

frankfurdist genfi jõudsin ühe tunniga ja mõtlesin, et JEEE, kohe olen kohal! nii palju siis sellest. kuna üle shveitsi sadas hoovihma, oli rongiliiklus kohati nii häiritud, et rongid hilinesid keskmiselt 15 minutit. mina, tark nagu ma olen, ei olnud ka isegi mitte mingeid orienteeruvaid rongiaegu välja vaadanud. jõudsin kuidagimoodi Lausanne’i, kus pidin 6 kraadi käes (!!! isegi eestis oli soem) umbes pool tundi passima, et siis mingi aeglase regiorongiga Montreux’sse sõita. taksoga Glioni jõudes oli hea soe tunne sees, peaaegu nagu koju jõudeski :) pakkisin asjad ilusti lahti.

siis hakkas töö pihta… reaalselt, sellest ajast kui ma pühapäeval glionis üles ärkasin kuni PRAEGUSENI (reede pärastlõuna) ei ole mul olnud peaaegu mitte ühtki vaba hetke. seda suuresti seetõttu, et minu projektigrupi teatud liikmetel ei ole mitte mingisugust vastutustunnet ega aimu, kuidas koostada professionaalseid ja PÕHJALIKKE dokumente. kui sult küsitakse ürituse detailed entertainment schedule‘it, siis sa peaksid õppejõu jutu järgi teadma, et tegu on DETAILSE plaaniga sellest, mis tehnika mis hetkel kus peab olema, millised projektorid mis kell (minutitäpsusega!) töötama peavad, mis kell algab toitlustus, mis kell saabuvad külalised, mis kell toimub see ja see. ja EI PIISA sellest kui sa kirjutad mulle “entertainment, food, games”. sama juhtus ka meie budget planiga. seega mina ja korea kutt Max veetsime iga öö vähemalt kella kolmeni hommikul aega Google Docsis dokumente täiendades ja uusi koostades. kõige hullem on see, et nende dokumentide koostamise au jääb ikkagi luuseritele… aga kuna projektihinne on ühine, siis ei ole väga vahet.

samal ajal peame aktiivselt promoma ka oma esimest üritust, mis toimub järgmine nädal – Glion Champs. tegu on ülikoolisisese spordivõistlusega mis toimub kahel järjestikusel nädalal, 3 õhtut järjest. mu promotiim on üldiselt tubli olnud, aga nüüd hakkavad ka nemad slackima. eile oli viimane piisk karikasse, kui meie maskott kahel korral kohale ei ilmunud. ta oli lihtsalt ennast Montreuxsse unustanud… no tere talv. inimestele EI SAA loota!

ja nüüd TÄNA saime lõpuks oma projekti suure vaevaga valmis ja pean tunnistama, et mina ja Max tegime päris hea töö. selleks nädalaks on akadeemiline programm läbi ja nüüd hakkab meelelahutus. kuni pühapäevani, kui on jälle vaja uute (aga õnneks palju vähem mahukate, 1-õhtuga-tehtavate) projektidega pihta hakata :)

igatahes. eile jõudsin just mõelda “oeh, ei viitsi üldse kell 7 tõusta, et 8ks loengusse minna” ja siis saime meili, et loeng hakkab seletamatutel põhjustel kell üheksa. see oli hea uudis number 1. hea uudis number 2 oli, et homne (ehk reedene ehk PÄRAST SEDA KUI KÕIK UMBES KELL VIIS HOMMIKUL KLUBIST KOJU JÕUAVAD) kella kaheksane loeng jääb ära. siiras rõõm. hea uudis number kolm tuli kohe otsa – täna pärastlõunane loeng jäi ära, seega meie kursa mid-term break algas täna kell 11:55.

tulin tuppa, triikisin eile pestud pesu ära ja nüüd on kapp täis puhtaid, triigitud riideid, et tagasi tulles end sellega vaevama ei peaks. selline tunne, et võiks juba homme koju minna :)

kella kaheksast kümneni toimus tõepoolest loeng, mille käigus me ka grupitööd tegime. õppejõud on meie progressiga ülirahul, nüüd tuleb pingutada, et mingite tulemusteni ka jõuaks. kella kümnest otse koolibaari study roomi, väike kohv ja siis tuli essee kallal töötama hakata. vahepeal jõudsin kella kaheteistkümneks projekti jaoks kooli toitlustusosakonna juhatajaga kohtumise kokku leppida. kiire lõunasöök ja siis läksimegi toitlustusosakonna (edaspidi F&B, food & beverage) kontorit otsima. saime oma projektile enam-vähem rohelise tule – jessssssssssss. olen meie üle päris uhke.

siis käisin sõin korra magustoitu ja hüppasin shuttle‘i peale, et sõita koju, et printida välja üks dokument, sest kooli printimisvõrk ei tööta. nüüd olen oma toas, 20 minutit aega ja siis järgmisse loengusse. pärast loengut on 2 tundi aega süüa ja riided vahetada ja siis kell 18:30-22:00 on mul gym supervision, mis tähendab, et passin jõusaalis, koristan inimeste järelt ja vajadusel osutan esmaabi (mille tarbeks me kõik ka kursuse läbi tegime). pärast seda tulen koju ja kirjutan valmis ühe ürituse Communication Plan’i, disainin postri ja flaieri ja piletid ja siis teise ürituse ülevaate.

ja kõik see on nii uskumatult põnev ja challenging ja ma ei suuda ära oodata, millal kõiki neid plaane saab ellu viima hakata. ma olen vist viimaste nädalatega teinud palju rohkem tööd ja projekte kui kogu oma eelneva koolistaaži ajal kokku ja isegi kui vahel on tunne et ei jaksa enam oehhhh, siis motivatsioon tuleb hiljemalt paari tunni pärast alati tagasi.

ja see nädal on meil kolmapäev vaba, mis tähendab, et korraldan suure pesu- ja triikimispäeva, siis ehk paar kohtumist ja LEBO. on, mida oodata.